Mikk,

ma tahaks loomaaeda minna!

Palun?!

Minu Tillu on siin ja meil on niii-niii hea õhtu

lalalalaaa

Hea tsill heade sõpradega.

Suurepärane aftekas minu eilsele jaanipäevale(pakk pealinna pelmeene ja telekas :S:S)

lalalalallalalalala , Ines ON teemas

Ma jagasin temaga oma kõige südamelähedasemaid laule

ja ühel hetkel mõistsin, et ei oleks pidanud.

Meil on üks ja sama Genialistide lemmiklaul . Ei tea küll miks.

How ironic is that?!

Ja ma tean, et ühel hetkel ütleb ta midagi, mis kõik ära rikub.

Ja ma just mõistsin, et see laul ise rikkus praegu kõik.

Mis seal siis ikka, kuulame uuesti.

''ja minu maailmakõigearmsam ussikene ♥♥

kes heastas oma kohutava orienteerumisoskuse, kinkides mulle karbikese riisi.''

Ja pisarad lihtsalt voolavad, sest selline igatsus on peal ja ma tunnen end siin Tallinnas nii üksikuna

:(

Mulle ikka tõesti ei meeldi Tallinn . Mitte üldse.

Jumalik , nii jumalik on käia kodus akusid- nii enda kui ka telefoni oma- laadimas. Kasvõi hetkekski.

Selle-suve-esimesed-koduaia-maasikad on tänase päeva märksõna.

Kõndides mööda laialipekstud ning hingematvalt haisvast prügikastist, sosistan enda ette: ''kopli''

Jõllitanud otsa aknal suitsetavale vanamehele, kes maa poole tuhka raputab ja tatiklimpe pritsib, sosistan enda ette: ''kopli''

Vist ainult siin riivab nii inetult silma pisikese poisikluti ema, kelle seelikuserv vaevu tutiääre ära katab ning kelle imeilusates ent tänavapildis labaselt mõjuvates sukkades jalad ta Stroomi hotelli kannavad.

Stroomi hotellist õhkub alati meeletut rasvahaisu. Sellist, mis esmajoones lõhnab sõõrikute ja friikartulite järele, ent siis lämmatama hakkab ning sunnib mind sammu kiirendama .

Siinsed mehed vaaruvad ühest teeäärest teise ning naised- kas neid üldse sobib naisteks nimetada? ma ei ole selles nii kindel ..igatahes ma muudkui kõnnin mööda Koplikanti ja imestan nende inimeste üle, kelle elutee nad sellisesse kohta on toonud ning kes ei paista pingutavatki, et midagi muuta.

Ja nemad imestavad minu äraoleva, ringiuitava pilgu ning ootamatult säramalöövate silmade üle, kui mul puhtjuhuslikult õnnestub sõrm oma vanale ja väetile mp3-le asetada nii, et mõlemad klapid korraga töötama hakkavad ning Saatpalu meeliülendav hääl mu mõlemaid kõrvu paitab.

Mõtlen, et mõnel õhtul lähen teen ühe pika-pika jalutuskäigu Stroomi rannas.

Trepikojas taipan, et ei ole vist aastaid täiesti üksi 'kodus' olnud ning mind haarab kerge meeleheide . Avan ukse, millel, muide, on kaks lukku (''kopli'') , panen põlema tuled ning lülitan sisse teleka.

Poest ostsin nänni . Juba teise Mesikäpa jäätise tänase päeva jooksul (no see tõesti ON hea) , paki disko küpsiseid ja 50%lise allahindlusega valmistoitu - pruuni riisi köögiviljadega. Hea meelega kokkaks ise, aga ma ei julge gaasipliidiga midagi teha. Üldiselt olen säästurežiimil, sest töölkäimine muudab inimesed koonriteks. Aga magusaisuga ma ei koonerda.

Hakkan vaatama filmi mehest, kes ei oska oma elu elada.. ning keerab sellega ka teiste elu tuksi. Ma vist olen seda filmi juba korra näinud. Vähemalt midagi taolist.

Mingid häirivad klõpsatused kostuvad trepikojast. Lülitan end välja.

Sa pole see..

Ainult tuul nii vaikselt.. merel lööb oma tantse..

Ma koguaeg kirjutan siia midagi ja siis kustutan kohe ära, sest mulle ei meeldi kirjutatu.
Pean pisut pausi selle blogiga. Vähemalt seniks, kuni ma ise endast aru saama hakkan . Seniks, kuni ma oskan end teistelegi arusaadavaks teha. Seniks, kuni midagi rõõmustavat juhtuma hakkab. Hetkel on üks üldine must masendus.

Jõudsin Tallinnasse.

Aegamisi vihmapisar
Looduse roheliseks loob
Päiksekiir siis uduviles
Jälle uusi vikerkaari loob

Ma hakkan Teid igatsema, armsad.

juured

Venemaa on ikka täiesti uskumatu.
Omamoodi.
Koostame Triinuga fotoseeriat ''Venemaa ilu ja valu''.
Valu on ülekaalus.
Aeg-ajalt rikuvad tõrvatilgad mee, kuid kullakesed toovad uue.
Aitäh,armsakesed, varajase sünnipäevakingi eest - no tõesti, mul on ülilahedad klassivennad, isegi ilma kingitusteta ja veidra huumoriga.

Üldiselt klassiekskursioonid sakivad, sest tiivad on kärbitud.

Venemaa tammelehed ,